Muru rajamine aedade ja parkide haljastamisel on asendamatu. Ilus muru on nagu sametjas vaip, mis seob lihtsal ja loomulikul viisil kõiki erineva kujundusega aiaosi, jäädes ise edevamatele taimedele rahulikuks taustaks. Enamik aiaomanikke soovib endale nägusat ning käimisele vastupidavat muruvaipa, seetõttu on muru üks populaarsemaid kujunduselemente meie koduaedades. Kasvutingimused ja tallamiskindlus määravad murutüübi – kas tegemist on varju-, kuiva ala-, õue- või spordimuruga ning sellest sõltuvalt valitakse ka sobivad seemnesegud.
Muru rajamine eeldab igale murutüübile ja vastavatele taimekooslustele sobivat pinnase ettevalmistamist, tasase pinna saavutamiseni silumist. Muru rajamine muruseemne külvamise teel eeldab spetsiaalse külviku kasutamist, mis võimaldab ühtlasemat ja õiges koguses külvamist. Liiga tiheda külvi järel on esmamulje küll parem, kuid hiljem jäävad taimed omavahel konkureerides nõrgemaks. Et parandada mulla pindkihi veevarustust ja muruseemne kontakti mullaga, tuleb peale külvi seeme kergelt mulda rehitseda ning pind seejärel siledaks rullida.
Rajame:
- Külvimuru
- Spordiväljakute muru
- Murukatused
- Tugevdatud muru
- Niidumuru
- Green (griini) ja foregreen (eelgriini) muru
- Siirdmuru e. muruvaip
Tavaliselt sisaldavad meie tingimustele sobivad seemnesegud sõltuvalt muru kasutuskoormusest, mullastiku- ja valgustingimustest aasnurmikat, punast aruheina ja kasteheinu. Erinevates seemnesegudes on seemnete liigiline koostis ja osakaal erinev, paremal juhul on segus kaks-kolm erinevat liiki ja igast liigist mitu sorti. Edaspidi kujuneb muru liigiline struktuur nende liikide ja sortide konkurentsivõimest, mullaomadustest ja muru kasutusviisist. Eelistades kohalikku kvaliteetset muruseemet on siinkohal sobilik tunnustada meie heintaimede sordiseemnearetajaid ja –kasvatajaid.
Kui seemned on idanenud, siis peab jälgima, et muruala oleks pidevalt ja ühtlaselt niiske. Tõenäoliselt tärkavad ka väga hästi ettevalmistatud pinnases esmalt mitmesugused ühe- ja kaheaastased umbrohud ning nende varjus arenevad noored murutaimede tõusmed. Siiski tohib noort muruorast niita alles siis, kui murutaimede kõrgus on 7-10 cm. Hilisema muruniitmisega kaovad üheaastased seemneumbrohud murust suhteliselt kerge vaevaga.
Mõnedel juhtudel on õigustatud ka siirdmuru paigaldamine. Muruvaip e. siirdmuru on ette kasvatatud rullikeeratuna transporditav ja paigaldatav õhuke murukamar, millega saab kiiresti rohelise murukatte.
Muru korrashoid vajab rohkem hooldusaega, kui teised istutuspinnad. Ilusa muru püsimajäämiseks peame teda lisaks sagedasele niitmisvajadusele, põuaaegsele kastmisele ja väetamisele aeg-ajalt ka liivatama, mehhaaniliselt õhustama ja rullima, tegema umbrohtude ja haiguste tõrjet.
Murutaimedele ebasoodsatel varjulistel, niisketel ja õhuvaestel aladel levivad hooldamata murus samblataimed ning muruala sammaldumine on vältimatu. Samuti põhjustab sammaldumist muru liiga sage ja liiga madal niitmine. Murus oleva sambla tõrjeks on kasutusel mitmeid tõhusaid võtteid. Kui on tegemist mitme samblale soodsa teguri koosmõjuga, mida pole võimalik kõrvaldada, siis on otstarbekam sellistesse piirkondadesse istutada varjutaluvate põõsaste ja püsilillede kombinatsioonid ja loobuda kõrrelistemurust. Mõeldes aga keskkonnasõbralikult, kui aiakasutus seda vähegi võimaldab, siis ei peakski tõttama sammalkatet alati hävitama – see on ideaalne taimevaip: igihaljas, ühtlaselt roheline ja ei õitse, kunagi ei vaja niitmist ja on sealjuures dekoratiivne.
Peale klassikaliste murukõrreliste võib vähemniidetavatel, looduslähedastel ning suurematel haljasaladel ja pargilagendikel kasutada seemnesegudes ka niidutaimede seemneid. Lahjematel muldadel või vähem käidavatel aladel võib pügatava muru asemel rajada loodusliku ilmega niidumuru (kooslus, kus püütakse jäljendada heintaimede ja põllulilledega looduslikku niitu, nn. lilleniitu), mis ei vaja regulaarset niitmist.
Loodusliku niidukoosluse järeletegemine usutaval moel nõuab muidugi üsna suurt pühendumist. Kui haljasala kujunduslik stiil seda soosib, siis loodusliku muru kasutamine on looduses kadumahakkavate liikide ja koosluste säilitamise huvides vägagi tervitatav. Värvikirevalt õitsvate rohttaimedega lillemuru rajamine selleks sobivates kohtades rikastab liigilist mitmekesisust haljastuses, on traditsioonilisest murust praktilisem ja vähem hooldust vajav.